Finantssüsteemi ähvardab pankrotilaviin

„Olukord on hullem kui 2007. aastal. Meie makromajanduslik laskemoon langusega võitlemiseks on sisuliselt otsa saanud,“ ütles OECD järelvalvekomitee juhatuse esimees ja endine Bank of International Settlementsi (BIS) peaökonomist William White, vahendab The Telegraph.

„Võlakoormad on viimase kaheksa aasta jooksul suuremaks paisunud. Terves maailmas oleme jõudnud tasemeteni, kus võlg võib tekitada paksu pahandust,“ ütles ta.

„Järgmise majandussurutise ajal saab ilmsiks, et paljusid võlgasid ei saa teenindada või tagasi maksta. Paljude inimeste jaoks, kes usuvad, et nende varadel on reaalne väärtus, saab see olema väga ebamugav,“ ütles ta The Telegraphile.

„Arenevad turud olid pärast Lehmani kriisi osa lahendusest. Nüüd on nad osa probleemist,“ ütles White. Ta lisas, et järgmise kriisi päästikut on raske ette ennustada, sest globaalne süsteem on kaotanud ankru ning kokkuvarisemine on lihtne tulema.

Hiina jüaani devalveerimine võiks olla üks katalüsaatoritest. „Kõik suuremad riigid peavad praegu valuutasõda, kuigi nad ütlevad, et stimuleerimisel pole sellega midagi pistmist. Hiina ei ole seda mängu veel mängima hakanud. Mitte keegi aga ei võida ja Hiina võib peagi mängu tulla.“

Laenamine tuleviku arvelt

White ütles, et keskpankade lõtv rahapoliitika on võimaldanud tuleviku kulutamist olevikku tuua. See muutub aja möödudes aga toksiliseks sõltuvuseks ja lõpuks jõuab tulevik pärale. „Definitsiooni järgi tähendab see, et homme ei saa raha enam kulutada,“ nentis ta.

„Asümmeetria“ algas juba 1987. aasta krahhi ajal, mil Föderaalreserv üritas olukorda liigse stimuleerimisega parandada. Alates sellest on juhid lubanud igal majandusbuumil minna oma teed – nad arvasid, et suudavad iga kord enda järelt koristada. Iga šokki järel tuldi majandust innukalt päästma. BIS on kritiseerinud, et see on viinud lõputu stimuleerimiseni – intressimäärasid viidi pärast igat krediiditsüklit järjest madalamale.

Kõrvalekalle muutus pärast 90-daid suuremaks, mil Hiina ja Ida-Euroopa liitusid globaalse majandusega. Nendest riikidest tuli palju odavat eksporti ja tekkis „positiivne pakkumisšokk“. Kaupade hinnalangus maskeeris inflatsiooni, mis oli kiirenemas. „Rahapoliitikud ei teinud midagi, sest neil oli palju mugavaid uskumusi. Nüüd näeme, et need uskumused olid valed. Nad arvasid, et kui inflatsioon on kontrolli all, on kõik hästi,“ ütles White.

Häid valikuid enam ei ole

Tagasivaatavalt oleks keskpangad pidanud laskma ajutise globaliseerumise tõttu tekkinud healoomulisel deflatsioonil olla. On võimalik, et võlamullide loomisega on haudutud hoopis pahaloomulist 1930-date stiilis võladeflatsiooni.

White ütles, et Föderaalreserv on jõudnud õudse olukorrani, kus on kaks halba valikut. „See on võlalõks. Olukord on nii halb, et õiget vastust ei ole enam. Intresside tõstmine lõppeks täbaralt. Intresside mittetõstmine teeks olukorra aga lihtsalt hullemaks,“ nentis ta.

Sellest segadusest pole kerget väljapääsu. White ütles, et alustuseks oleks hea, kui valitsused ei oota, et keskpangad nende eest räpase töö ära teeksid. Fiskaalpoliitika tuleb esikohale seada. Lisaks sellele tuleks agressiivselt investeerima hakata infrastruktuuri, mis maksab ennast majanduskasvu kaudu kinni.